Nädala elamus: Kuidas minust sai (ilus) sügisleht?
Ikka juuksuris. Märtsikuu kaosest alates olen mõelnud, mis värvi oma juuksed seekord värvida. Alguses olin seda meelt, et jätkan punasega, lihtsalt lähen üleni punaseks. Samas kolmandat aastat järjest ühe värvi peale jääda tundus tüütu: samahästi võin juba brünett olla, mida ma tavaliselt pool aastast ka olen (tänavu jäi see periood Saaremaal redutamise aega, nii et vähesed nägid seda).
Ja siis otsustasin blondiks minna, et intelligentsustase ja juuksevärv läheksid ikka kokku (siinkohal pean silmas tuttavat Blondiini naljalugudest, mitte tegelikke inimesi kirjeldavat tunnusjoont). Aga peas tekkis kahtlus, et kas hele pea ikka sobib mulle, arvestades, et ma pole lumivalge naha, heledate silmade ega looduslikult heledakarvaline. Siin tuli mängu taas punane: ega ma sellest värvist vist lahti ei saa, kui see mu lemmikvärv juba olema juhtub. Tegin lõpliku otsuse: olgu, blond, aga punaka varjundiga.
Juuksevärvimine aga on omaette teadus ja ole kasvõi professionaali käte all- ise juuste värvimine on niikuinii tülikas töö-, ikka võib midagi teistmoodi minna, sest kõigi juuksed on omamoodi ja reageerivad erinevatele värvidele erilaadselt. Samas ei osanud ma oodata, et kui esmakordselt oma vastülesvuntsitud juukseid näen, võin imestada, et mu pealagi on kuldne, mis kuivades osutus ikkagi oranžiks.
Lõpptulemus: peamiselt olen oranž nagu sügisleht (eelistan seda sõna porgandile), kohati blondim, õlgadest allpool jällegi rohkem punasem. Kõik on aga ühtlane ja ilus, seega lõpp hea- kõik hea. Mina olen rahul.
Nädala saavutus: Ma ei arvanud, et lähen sellel kellaajal kinno "Tenetit" vaatama.
Ei, mitte kell 00.01, kuigi see oleks olnud omamoodi saavutus, aga tõenäoliselt ma oleks siis terve filmi maha maganud. Tegelikult käisin kinos hoopis umbes kell 15, mida võib pidada tavapärastest seitse-kaheksa-üheksa aegadest tunduvalt varasemaks ja ebatraditsioonilisemaks, aga kui mulle pakutakse ühte ja sama filmi ühes kinos viis seanssi, siis saab seda juhust ära kasutada.
Nolan ja mängud ajaga käivad kokku nagu sukk ja saabas. Varasemalt olen näinud tema filme "Memento", "Lõppvaatus" ("The Prestige"), "Algus" ("Inception"), "Tähtedevaheline" ("Interstellar") ja "Dunkirk", nii et aimdus, et tuleb vaatajat trikitav, mõtlema ja hiljem guugeldama panev film, oli mul ammu olemas.
Ma ei tea, kas vanameister on tüdinud fännide lõpututest küsimustest eelmiste filmide tähenduste/motiivide kohta, sest seekordne lõpp oli tunduvalt arusaadavam ja ei jätnud asju liigselt õhku rippuma. Samas suutis film süžeelt üllatada, sest -tõenäoliselt seetõttu, et olen liiga palju Bondi-filme vaadanud- arvasin, et peategelane kohtub rohkemate pahalastega, kellele sarkastilisvihjavalt rääkida, mida kõike ta näib teadvat Tenetist, et siis ise selle kohta rohkem infot saada. Samas võitlussteenid olid minu meelest Bondist etemad.
Kuna filmi põhirõhk oli maailma päästmine, siis peategelase emotsionaalne areng jäi minu jaoks tahaplaanile, seetõttu paelus kogu film mind mõnevõrra vähem kui näiteks "Memento". Asi, mis tõenäoliselt kellegi teisega selle filmi vaatamise juures ei juhtu, minul aga küll, on see, et ma alguses pidasin kahte naistegelast, Kati ja Laurat üheks naiseks, sest nad tundusid välimuselt piisavalt sarnased.
Eks igaüks leiab endale filmist oma mõtte, aga mulle torkas pähe selline: "Enamus asjadele leiab põhjuse tulevikust, iseasi, kas suudad niikaua vastu pidada (/elada)."
Film oli hea ja tasub vaadata kõigil: kasvõi tänu oma žanrile, Tallinnas filmitud stseenidele ja Nolani tänuavaldusele.
Varia: Omaloomingu nurgake
Siit saab lugeda vabavärsilist luuletust inspireeritud hilissuvistest jalutuskäikudest Saaremaal, kus tuult on peaaegu alati.
Kõndides vastutuult
(Triinu Jakson, 2020)
Kui kõnnin vastutuult,
keeran põse alati ette.
Et puudutada minu suud tal,
ja tunda kaelal magusat nooti
ei oleks võimalik sel külmal vool
kirest tahumatul kombel.
Kui kõnnin tuulega suunas ühes,
kisub naeratus vägisi näole:
nii mõnus, hoitud on olla,
et võiks silmalgi loojuda lasta
ja unustada,
et varsti koduõuele jõuan.
On tuulelgi päevi halbu, häid.
Kord kurjustab minuga,
siis silitab pead;
kord tun'd ta kohalolekut,
siis läinud ta on.