Kui soovid lisaks lugeda aasta taga toimunut, kiika SIIA.
Apollo kino salaseanss
Kui ma esimest korda Apollo kino salaseansist kuulsin, olin umbusklik, kas tegu võiks olla millegagi, millest ma osa tahaks saada. Apollol on väga erinevaid eriüritusi, mis on suunatud ka eri inimgruppidele, ja kui juba toimivate eriürituste kohta saad üsna kiiresti selgeks, kas see on sulle mõeldud või mitte (vaadates linastuvat filmi), siis selle ürituse puhul ostad siga kotis.
Seega, kui sain Apollo kino iganädalase uudiskirja, siis ma lihtsalt teadvustasin selle ürituse olemasolu ja sinna see jäi. Ja ma polekski tõenäoliselt (vähemalt seekord) läinud, kui isa ei oleks kinopiletite loosis sellele seansile piletid võitnud. Ehk saatus mängis minu jaoks kaardid ümber.
Salaseanss toimus koostöös MyHitsi hommikuprogrammiga, kus olevat jagatud ka vihjeid filmi kohta, aga kuna ma üldiselt ei jaksa raadiot kuulata (väljaarvatud jõusaalis, kus MyHits mängib alati), siis ma nendest vihjetest osa ei saanud. Küll aga täiendati hiljemalt päev enne kinoõhtut kava ja siis toodi välja ka filmi nimi: "Fantastilised elukad: Dumbledore'i saladused".
Ma ei tea, kas lihtsalt vedas, et just see film, mille saaga kõiki eelnevaid osasid olen ma näinud, salaseansile tuli, või töötavad Apollos lihtsalt intelligentsed inimesed, kes teevad oma tööd hästi ja mõtlevad selle peale, mis enamikule võiks meeldida. Igatahes, ma ei pidanud pettuma.
Tudengipäevad alaku
Sel semestril jõudsin ma esmakordselt tudengipäevadele (kui välja arvata ENÜS Talk, mis toimus eelmisel semestril). Kuigi ametlikuks tudengipäevade alguseks loetakse öölaulupidu, millest tuleb tõenäoliselt juttu järgmises blogipostituses, siis kõige esimene üritus selle üritustesarja raames oli pannkoogihommik.
Jõudsime sõbrannaga Raekoja platsile viimasel üritusetunnil. Kõige pikemad järjekorrad tasuta toidu ja joogi järgi olid pannkookidel ja vahvlitel. Ma ei ole eriti see inimene, kes järgiks psühholoogiareegleid ja läheks sinna sappa, kus kõige rohkem inimesi on, seega suundusid vähem populaarsete toiduvalikute poole. Tatar mind ei kõnetanud (söön seda piisavalt palju), seega läksin pudruritta. Muidugi sai just siis, kui olin leti äärde jõudnud, puder otsa ja nad valmistasid seda nullist, nii et uue laari tegemine võttis aega.
Sõbranna oli end vahepeal sättinud vahvlijärjekorda ning kuni ma putru ootasin, oli ta juba päris lähedale oma noosile jõudnud, seega ma andsin pudru osas alla ja liitusin temaga. Ja vahvlit ma sain (lisaks kakaole ja kohvile)! Pudrust võisin sel päeval vaid unistada..
"Apteeker Melchior"
Kinogurmaanina ei saanud ma jätta vaatamata ka pikalt edasilükatud "Apteeker Melchiori" esimest osa. Kuna mingi ime läbi oli mul gümnaasiumis reaalsuunal rohkem kohustuslikku lugemist kui humanitaaridel, siis olen lugu läbi kogenud ka raamatukujul. Krimkad-dektekiivilood kuuluvad mu lemmikžanrite hulka, seega muidugi ma nautisin seda filmi. Samas, kuna ma enam-vähem mäletasin, kuidas see lugu minema hakkab, siis paelus mind rohkem filmi tehniline pool. Ei ole saladus, et linateost filmiti mitmetes Eesti paikades ja selle filmi juures ma tahakski kõige rohkem kiita kokkulõikamise kunsti: kui loomulikuna näisid üleminekud Tallinnast Kuressaarde. Mingis mõttes võiks öelda, et kogu ajastutruu kogemuse loomine isegi varjutas minu jaoks "sisu", Indrek Hargla kirjutatut, sest väline oli lihtsalt nii hea.
PS! Kui Sa pole veel "Apteeker Melchiorit" vaatama läinud ja plaanis on vaadata kõik kolm (või kaks osa), siis Apollo kinol on käimas hea kampaania, mille kohta saab lugeda täpsemalt siit: https://www.apollokino.ee/info/ApteekerMelchiorikolmikpilet