Nädala elamus: riik, kust olen varasemalt neli korda läbi sõitnud
Kolmepäevasel reisil kulus muidugi kaks bussis loksudes. Kuna Kuressaare-Tartu vahelised sõidud on mulle harjumuspäraseks kujunud, siis polnud see minu jaoks otseselt probleem, kuigi arvestades, kui palju me EI näinud, siis muidugi oleks olnud lennuk sobivaim variant.
Hotell oli küll nagu metsamatkajale hotell: puhkusenautlejale ebasobiv, kuid samas andis tõuke loovuse kasutamiseks. Mida siis teha, kui prügikasti kusagilt ei leia, tualettruumi tuleb jagada teise toa võõratega ja dušikardin kukub pidevalt alla? Igatahes mitte eeldada, et tegu on halvima reisiga.
Minupoolsed soovitused Leetu minnes:
- Traditsiooniline suveniir on merevaigust, mida müüakse tõenäoliselt igas linnakeses. Kui näiteks Palanga Merevaigumuuseumis saab osta peamiselt ehteid, siis putkadest võib leida ka muud "träni".
- Üks suvituslinnadest on ka Palanga linn ise, kus on mugav jala või jalgrattaga (viimase laenutusi on ka tihedalt) liigelda.
- Kura säär kui Leedu poolsaar on suvel inimestest pungil. Kuigi viieminutiline praamisõit pole eestlasele kõige uudsem kogemus ja vabu parkimiskohti pole lootustki leida, siis Delfinaarium, valged luited, Nõiamägi ja Nida on väärt külastamist.
Nädala saavutus: miks käia kahe võrra rohkem köögis?
Ikka selleks, et täita veepudel, mis vahepeal tühjaks on saanud. Vee tähtsusest on aina enam räägitud ja kui tavaliselt soovitatakse tarbida lisaks kaks liitrit vett, siis lihtsuse huvides ja pöie säästmiseks otsustasin piirduda vähemaga, milleks senimaani on olnud mu joogipudeli mahutavus- 750ml. See on samas ikka tunduvalt vähem, niisiis otsustasin kogust kahekordistada pooleteist liitri peale. Pole janu- pole probleemi. Jätad ühel päeval vee joomata- endiselt pole probleemi.
NB! Kui palja vee joomine tundub ebameeldiv tegevus, siis maitseelamuse saamiseks võib lisada värskeid/külmutatud marju/köögivilju vähemalt 30 minutit enne joomist.
Varia:"Greenland: viimane pelgupaik"
Lugemine omal vastutusel
Järjekordne katastroofifilm, aga parem kui "Magnettorm". Kui maailmalõpp tuleb, siis peab see toimuma ootamatult ja ainult valitutel on võimalus eluga pääseda- vähemalt nii kujuneb selles loos. Süžee on enamjaolt loogiline: kui telefonilevi on kehv, siis sellel on lahtiseletatud põhjus; kui inimene tapab teise, siis ei tormata kohe edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Samas, linateose lõpu poole tekivad lüngad: kuidas suudab raskekujuline diabeetik üheksa kuud ravimiteta varjendis veeta, kus arvatavasti puuduvad vastavad vahendid, sest haiged päästetute hulka ei kvalifitseerunud; kas Eiffeli torn on tõesti sama vastupidav kui Colosseum?
Näitlejatööd võib pidada rahuldavaks. Butler teeb hea soorituse, kuid oma parimatele šedöövritele jääb see alla. Meeldejäävavaima rolli pakkus lapsnäitleja Floyd, tõenäoliselt seetõttu, et mängis kehastatava emotsionaalse virr-varri kõige paremini välja.