Hüvasti
12.12.20 lahkus meie seast Triibik, kes oli selleks ajaks saanud kümne ja poole aastaseks. Triibik oli meie peres juba paarikuusena. Ma mäletan endiselt, kuidas ta autos oma ema järgi "nuttis", kui ta koju viisime.
Kui tahta kirjeldada selle kassi elu, siis oli ta alati isepäine ning veetis enamus ajast aknalaudadel välisilma jälgides või magades. Isa viskas pidevalt nalja, et peaksime temast "Ringvaatesse" video saatma, sest välja saamise soovist teatas ta alati ribikardinatega kolistades. Õues olles ei kippunud ta kunagi kodust liiga kaugele, kuigi paaril korral suutis ta meile muret valmistada, sest oli (võõrasse) keldrisse pugenud. Oma blogis olen teda maininud kui varajast äratajat. See oli tõsi, sest harva saime magada poole seitsmest kauem (vähemalt ema puhul), sest Triibik nõudis hommikusööki ja õue minekut.
Oma õnnetuseks ei surnud Triibik loomulikku surma. Olles ühel päeval söömise vahele jätnud ja oma olemuselt loid, viidi ta arsti juurde, kus selgus, et tal on hilises staadiumis soolevähkkasvaja, mida pole võimalik enam opereerida. Talle anti valuvaigisteid, kuid Triibik ei söönud endiselt, millele järgnes otsus ta magama panna. Meie endine pereliige puhkab nüüd Kudjape lemmikloomakalmistul. Mina kuulsin juhtunust nädal aega hiljem.
