Nädala elamus:
Seekord sõbra- mitte valentinipäev
Kaks eelnevat aastat on 14. veebruar olnud minu jaoks romantilisemat laadi. Veider on vallaline olla, mitte ainult sellel päeval. Samas lükkasin ma selle ainuma kohtingukutse, mida viimastel kuudel nähtud, ka tagasi. Psühholoogiatudengid on toredad. Neid kohtan nii Seltsis, kabinetis kui ka enda praktikal. Aga kas ma tahaksin otseselt aega veeta inimesega, kes teab minust paremini, kuidas mu aju töötab, see on omaette küsimus. Seega kujunes pühapäev lihtsalt sõbrapäevaks või õigemini üheks neist päevadest, kus ma sõpradega aega veedan.
Nädala eesmärk:
Süüa hiigelbanaane
Ma ei tea, mis erilisi säilitusaineid sellenädalased Coopis müüdavad banaanid täis olid, aga need olid suured. Jään uut poeskäiku ootama.
Varia:
Matustest
Sel laupäeval saadeti viimasele teekonnale Tiina Talvik. Tegu oli lasteneuroloogia rajaja, Aasta Ema, Tartu aukodaniku, emeriitprofessori ja veel palju enamaga. Talvik oli naine, kes uskus kõikide inimeste headusesse. Omamoodi naiivne, aga võib-olla suutis ta just seetõttu olla nii meeldiv ja õnnelik inimene. Mul ei olnud küll seda au teda isiklikult tunda, kuid oma tegusa elu jooksul, kuulus ta ka ENÜSi, mille kaudu mina tema matustele jõudsin. Tegu oli üleüldse teise matusega, kus kohal olen käinud, ja esimesest on mul meeles vaid udused kaadrid. Aga see sündmus polegi see kõige tähtsam asi, mida inimese juures mäletada. Pigem ikka isikut ennast.