Nädala elamus:
1994. aasta Eesti eurolaulu valimine
Olles täiesti taha jäänud selle aasta Eurovisiooni laulude tutvumisega, oli eriti paslik vaadata, kuidas Eesti endale eurolaulu 1994. aastal valis. See oli tõesti elamus. Ma ei arvanud, et kõik praegusest nii erinev oli. Eelkõige oli saates tunda pinget mitte võidulaulu hääletamise osas, vaid regulatsioonide täitmise rõhutamise vallas- eks Eesti pidi enda väärilisust Eurovisiooni konkursist jätkuvaks osavõtmiseks tõestama. Poliitilis-majanduslik õhustikku kirjeldasid imehästi Silvi Vraidi sõnad antud saates (ligikaudselt): "Baltimaad ja Euroopa pole üks ja see sama, need on ikka erinevad." Praegu on sellist juttu ikka väga veider kuulata.
Hääletusprotsess '94. aastal oli minu jaoks väga kohmakas. Alustades sellest, et punkte jagas ainult žürii, lõpetades tõsiasjaga, et kõik mängisid imestunult TOP3 laulude teatavaks tegemist, kuigi (tõenäoliselt) oli kõigile natuke enne ekraani peal juba näidatud, kes sinna kuuluvad.
Igatahes soovitan kõigil, kes vanu Eesti eurolaulu valimisi (ja miks mitte ka Eurovisioone) näinud pole, seda kindlasti teha.
Nädala eesmärk:
Vaktsineerimine
See ületas isegi uudistekünnise, et Saare rahvas nii priviligeeritud on, et alates 13. maist kõik soovijad vaktsineerida saavad. (Tegelikult aja sobivuse korral oleks kuu alguspäevadest saanud). Niisiis sain ka mina oma esimese Moderna doosi kätte. Ma olen mõelnud teoreetiliselt selle peale, kuidas oleksin käitunud, kui mulle AstraZenecat oleks pakutud. Tõenäoliselt ma oleksin siis vaktsiinist ära öelnud ja uut varianti ootama jäänud. Ma ei ole otseselt mingi ravimivastane, aga tavaliselt manustan ma medikamente vaid kehvema näidustuse korral. Ehk siis üldjuhul ma ei kasuta isegi ninaspreid nohust lahtisaamiseks. Kõrvalnähud võiksid olla sellise tegevuse pooltarguent ja arvestades Zeneca küll väga haruldast kõrvalnähtu, aga ikkagi kõrvalnähtu, siis miks riskida, kui on olemas sobivamaid alternatiive?